Üheksas peatükk

Tõstsin beebi voodisse ja läksin oma tuppa. Kõlas koputus. Chann astus uksest sisse." Ma palun andeks, et ma ei öelnud, et ta haiglas on. Lihtsalt, ma tundsin end sinuga nii hästi ning kuna möödas on juba kuid sellest õnnetusest, siis olin juba veidi leppinud sellega, et ta ei ärka enam. Arstid ütlesid, et kahjustused olid küll väikesed, aga koomasolija ei pruugi ärgates olla enam see sama inimene. Ma mõtlesin terve see aeg, et äkki ta enam ei armasta mind kui ta ärkab, äkki ta ei mäleta enam mind. Minu elu jäi nagu pause peale. Ja kui ma nägin sind ja kuidas sa hoolitsesid meie eest, tahtsin vajutada play nuppu. Usu mind see ei olnud lihtne. Jätta oma naine tagaplaanile ja armuda uuesti. Milline mees seda oma naisele teeks? Isegi kui ta on koomas, oleme me ikkagi abielus ja andsin ju vande, et olen temaga nii heas kui halvas. Aga ma ei tahtnud enam üksi olla. Tahtsin kedagi oma kõrvale."
Ma kuulasin ja ei osanud midagi öelda. Kõik oli muutunud. Ta võttis mul käest ja ma ei suutnud. Ma ei suutnud aru saada, mis oli juhtunud. Tõmbasin oma käe ta peost ja ütlesin: "Me ei saa niimoodi, ma ei saa. Ma tunnen et olen nagu ees. Ma tean, et sa ei tahtnud mulle haiget teha, aga sa oleks võinud öelda, et ta on koomas. Ma jõudsin juba sinusse ära armuda ja nüüd enam ei saa aru kuidas ma käituma peaks. Vist on parem, et ma lahkun. Niipea kui Jennifer koju saab, seni hoolitsen Everly eest. Kuid ma ei suuda olla siin edasi."
Chann istus voodile ja võttis kätte selle kivi, mis oli öökapil. "Ma tõin selle kivi rannast too hommik, kui Everly sündis. Jennifer naeris, et see kivi on nagu ankur, mis meid siin laias meres kinni hoiab. Aga talle ei meeldinud see, et me paigal seisaks. Sellepärast juhtus ka see õnnetus. Talle meeldis olla sõpradega ja peale tütre sündi ei suutnud ta kaua kodus istuda. Me vaidlesime too hommik, ma tahtsin et me veedaks koos aega. Peale lapse sündi olime unetud ja pühendasime kogu aja lapsele. Me ei olnud enam kahekesi ja ja kirg meie vahel hakkas kustuma. Ta ei lubanud mul enam teda suudelda ja igatses oma vana elu tagasi."
Ma istusin ta kõrvale ja ütlesin: " Sa tundsid end kõrvale jäetuna." Tal tuli pisar silma ja vastas: " Ta pidas oma sõpru tähtsamaks kui oma meest. Muidugi ma tundsin end kõrvale jäetuna. Ta jättis tita mulle ja läks autoga linna. Hiljem tuli kõne, et ta oli sõitnud ristmikul teisele autole sisse."

Kaheksas peatükk

Lamasin ta kõrval, silmitsesin ainult lage. Chann magas rahulikult. Aga miks mina magada ei saa. Tean, sest olin andunud inimesele, kellest olin unistanud läbi filmide ja miski pärast ei olnud ma õnnelik. Kas sellepärast et olin suhet alustanud inimesega, kes oli kaotanud oma naise või et tahtsin lihtsalt oma unistusi täita?
Kuulsin kuidas elutoas helises Channi mobiil. Tõusin vaikselt voodist ning jooksin telefoni tooma. Vaatasin helistajat ja see oli Miami- Jackson Memorial Medical Center. Huvitav, miks haiglast helistatakse. Äratasin Channi ja ütlesin et haiglast helistatakse. Ta võttis telefoni ja läks teise tuppa rääkima. Kuulsin vaid, et ta küsis et kas ta (she) ärkas. Ise olles ehmunud, läksin duši alla ja panin öösärgi selga. Kuivatades juukseid läksin kööki teed tegema. Istusin  laua äärde maha ja jäin Channi ootama. Mõni minut hiljem tuli Chann köögi ukse vahele. Ta oli näost kahvatu ja sõnatu. Istus köögi toolile maha ja jäi mind vaatama. Ma ei osanud midagi küsida, sest see kõik oli nii ootamatu. Lõpuks küsisin, kas juhtus midagi.
"She woke up, finally. " Küsisin: "Who?" See mis tuli järgmisena šokeeris mind. "My wife, she didnt die in that car crash. Doctors said that she is in deep coma, and may never wake up again. They said that i can go see her, but i feel different now. Its been two months." Ma nägin et ta oli segaduses. Kuid teadis mis ma pean tegema, tast lahti laskma. "You have to go. Shes your wife and you love her more, than you love me. So go to her. Everly is coming tomarrow, im gonna take her." Chann tõusis püsti ja üritas mind suudelda, kuid tõmbusin tast eemale. Kell oli palju, peaaegu südaöö. Ta pani riidesse ja hakkas uksest välja minema. Pöördus uksel tagasi ja ütles: "Im so sorry about all. Lets talk later."
Haiglas ootas teda ukse peal vastas arst, kes koheselt palus Channi oma kabinetti. Kuigi ta ärkas, ei pruugi ta kõike mäletada. Jennifer oli kaotanud osa oma mälust, kuid mäletas, et on abielus ja et tal on tütar. Chann läks vaikselt palati uksest sisse, Jennifer oli seal oma tütrega. Haigla oli helistanud ka ta emale, ning ema viis Everly ka kohe sinna. Laps võõrastas oma ema süles ning kukkus vigisema. Jennifer hakkas nutma. Andis lapse Channi sülle, kes lapse pani turvahälli. "Take baby home, the nanny is there." ütles Chann oma ämmale.
"You hired a nanny." küsis Jennifer läbi pisarate. "Yes, i was so stressed and it was hard for me to take care of her alone. Shes really great with baby, so she been taking care of her few weeks now." Kuna arst oli Channile maininud, et kuna tõsisemaid vigastusi Jenniferil enam ei ole, siis mõne päeva mööduses saadetakse ta kodusele ravile, ning võib lapse eest emana hoolt kanda. Chann tollel hetkel sellele ei mõelnud, et mis meie vahel juhtus oli tõeline, ütles ta Jenniferile, et laseb lapsehoidjal asjad kokku panna ja lahkuda.
Kui Jenniferi ema lapse  öösel koju tõi siis tita magas juba. Vahetasin vaikselt mähkme ära ja panin ta oma voodisse magama. Ise läksin oma tuppa tagasi. Kui Chann öösel tuli, siis mina magasin juba. Läbi une kuulsin kuidas ta minu magamistoa ukse avas ning hetk hiljem sulges. Ärkasin öösel mitu korda, sest beebi hakkas nutma. Kuna beebimonitor oli minu toas, siis Chann öösel lapsenutu peale ei ärganud. Tita oli väsinud ühest kohast teise väntsutamisest. Hommikul ärkasin koos titaga, võtsin ta omale sülle ja läksin talle süüa tegema. Peale sööki panin tita oma rinnale püsti ning jalutasime mööda tuba ringi. Rääkisin titaga sest see rahustas teda: "Im gonna miss you so much. I feel so close with you, and being away from you is like losing youre own child. But youre gonna be fine. Youre daddy loves you so so much and mommy is gonna be home soon. " Mul tulid endal pisarad silma, sest tundsin et kaotan jälle armastuse. Hakkasin just armuma inimesse, kellega tundsin end hästi ja alustasin just uut elu.

Et saatus on see, mis paneb inimest armastama ja hetk hiljem kaotama.

Seitsmes peatükk

Hommikul ärkasin oma voodis. Kaminas praksusid veel viimased tukid. Kuid ma olin üksi, teki all oli soe ja mässisin end veel rohkem sisse. Sulesin uuesti silmad ja järgmine hetk seisis Chann magamistoa ukse vahel, käes kaks tassi kohvi. "I made you coffee, hope you like it, its my first time." Võtsin tassi ja asetasin öökapile. võtsin tast kinni ja tirisin endale lähemale. Sositasin talle kõrva: " I liked yesterday very much."
Ta suudles mind ning ronis mu kõrvale, kergitasin tekki ja vajus minu kõrvale. Asetas ühe käe mu kaela alla ja teisega silitas kõhtu. Ta lõhnas nii hästi, nagu vaikne hommik mere ääres. Kerged suudlused mu kaelale, rinnale ja kõhule panid mind kihelema. Tahaksin veel, aga ei taha saada haiget hiljem, kui ei tule suhtest välja. Kuid siiski olin õnnelik. Ta sositas mulle kõrva :"I wanna make you mine and only mine. You make me want you so much." Vastasin talle, millest olin just ennem mõelnud. Haiget saamisest ja kartusest. Ta austas mu soovi ning haaras mind kaissu.
Hiljem samal päeval panime asjad kokku ja asusime tagasiteele. Chann tegi veel lennujaamas nalja, et kas peab minema, siin ju nii hea elada. Lubasin et tuleme peagi tagasi, seekord siis puhkama. Tagasi Florida jõudes olid Channil sõbrad lennuki vastas. "Yo man, youre back. Where you been al time? " Jack oli üks parimaid sõpru, kellega Chann oli kõige lähedasem, Jack oli see kes Channile tema tulevast naist oli tutvustanud. Kuid nähes mind, kohkusid nad kõik. Mainisin vaikselt Chanile, et ärme suhtest hetkel räägi. Tutvustasin end kui lapsehoidjat ja sõpra.
Tagasiteel koju tegime Channiga peatuse poes, sest kodus polnud süüa enam midagi, ning pidin varuma tita jaoks ka toitu. Vaid kolme päeva pärast tuleb ta tagasi oma issi juurde. Ostsime eestist kaasa veini, mida olime sama õhtu poolikuks jätnud. Koju jõudes ootasid ta sõbrad juba ees. Viisime asjad tuppa ja läksin toitu kappi panema.
Poisid muljetasid viimase aja teemasid. Kuna tema sõbrad tundusid minu suhtes pessimistlikud, tegin koduseid kartulikrõpse ja kanatiibu. Segasin kokku tipikaste ja kutsusin Channi kööki. Tegin talle kiiresti musi ja näpistasin tagumikust. Lihtsalt niisama. Ta suudles mind ja ütles, miks ma pean nii vastupandamatu olema. Vastasin, et magustoit on alati magusam kui ootad kauem. Võtsin köögist klaasi vett ja asusin ka verandale läppar süles interneti surfama.
Poisid istusid elutoas ja klatšisid. Kuulsin kuidas Jack ütles Channile et kas sa pole tüdinud poetoidust. Küsis mis toidust, need Linda tehtud. Ei uskunad õhtu lõpuni, et kodune toit võib nii maitsev olla. Kui Chann verandale hiljem tuli, siis põlvitas mu ette ja ütles: " You want something to do, watch a movie or something." Ja nii meie õhtu veeres, teineteise kaisus tema magamistoas, kui järsku tundsin et nüüd on aeg.
Chann vaatas filmi ja silitas mu puusa. Küsisin, kas film juba läbi ei saa , ma ei viitsi lõpuni vaadata. Ta vaatas mind ja ma suudlesin teda. Vaikselt avasin ta püksirihma ja nööpisin esimese nööbi lahti. Ta peatus ja küsis:" Are you sure? we can wait". Ma ei lasknud tal lauset lõpetada ja suudlesin teda kirglikult. Meeletu kirg, mis mind valdas oli tohutu, tema keha oli nagu mulle loodud, tema tugevad käed minu ümber hellistasid mind just sealt kus tundsin, mis pakub mõnu. Väänlesime kuumas õhkkonnas, mõnulaine laine järel. Tundsin kuidas maapind värises meie all. Koos vajusime ekstaasi ning armatsesime kuni tabasime laine tippu.

Soundtrack

                              Inspiratsion while writing my first book-"Because that is destiny..."

Kuues peatükk

Ärkasin hommikul ärevuses,kõik mis oli eelnev päev juhtunud. Mis juhtus? Kuidas ma käituma pean? Panin selga hommikumantli ja läksin kööki. Nägin laual pilti. Seal oli Chann oma naisega samas rannas, hoidmas teda süles, hakkasin mõtlema, ehk mis juhtus ei olnud päris. Kartsin, hetke millal ta ärkab. Kas ta tuleb vabandama, või mis saab. Kas minu karjäär lapsehoidjana saab läbi?
Tegin kohvi. Võtsin tassi ja läksin randa. Et koguda mõtteid. Tuul oli nii soe ja liiv varbaste vahel, tahtsin teada, mis ma nüüd teen. Mis saab? "Hey, what are you doing here? I been looking for you!" tuli Chann joostes randa ning istus mu kõrvale. "Im sorry about yesterday, first time in long time i felt like i feel close with a woman again, and im happy that its you. But i feel its too soon."
Istusin ja silmitsesin oma kohvi. "I understand, you havent been alone for the time to have feeling for another person. You just feel that you need somebody next to you, wanna feel close." "Yes, I'm so sorry." vastas ta ja pani oma käe mu ümber. Kuulsin kuidas telefon toas helises. Tõusin püsti ja jooksin tuppa. Telefonil oli mu ema, kes ütles, et mu maja on vaja notariaalselt ümber kirjutada 3 päeva jooksul. Sest kuna enam ma sees ei ela , siis vaja ema nimele kirjutada,et pank ära ei võta. Hakkasin nutma, ma ei saand ju minna kohe ja praegu. Chann seisis veranda ukse peal, vaikides. Lõpetasin kõne ja istusin diivanile. Ta tuli istus mu kõrvale. Rääkisin millest jutt, ta ei kõhelnud ja vastas , et kuna Everlyt niikuinii praegu kodus pole, pole mureks minna.
"If you wanna go, then go. Come back if you want and when you want. I'll be fine. " Moment hiljem nägin kuidas paparazzi seisis maja taga rannas, ja pildistas. Chann jooksis ja sulges ukse. Pahane. " I hate when this happens, all the time, never have peace at home." Ja ma küsisin: " You wanna come with me, its gonna take 3 days, then we come back. There is no paparazzi, where i live. I have my own house by the lake. " Ta oli nõus ja naeratas. Et ah, mis me ootame , asju pakkima. Kodunt minema saada oli raske, ajakirjanikud kodu ümber, ei lase midagi silmist mööda. Tallinnas lennukilt maha saades küsis Chann, kus kõik inimesed on, et kuidagi saab palju hingata. Ta ei olnud harjunud, et ta saab koguaeg privaatselt olla. Inimesed jäid meid vaatama, aga keegi ei taibanud, et tegemist on ka tegelikult kuulsa näitlejaga.
Tegin linnas oma toimetused ära ja maja jäi meile. Näitasin pealinnas Channile vanalinna ning käisime restoranis söömas. Hiljem on ta mulle maininud et isegi restoranis valmistatud toit ei maitse nii hästi kui minu valmistatud kodune toit. Õhtul paadisillal istudes tundsin kodus olemisest rõõmu. Tundsin end vabana, nägin kuidas üksik kalamees püüdis keset järve kala. Tegin veini lahti ja valasin endale klaasi. Laotasin teki maha ja vaatasin päikseloojangut. Chann tuli duši alt ja istus ka minu juurde, jalas vaid lühikesed püksid, mis olin talle ostnud viimane kord poes käies. Ta istus mu kõrvale ja võttis mu pokaali käest ära. "I think i love you!" Ta surus mind ta vastu ja suudles. Ta huuled olid nii pehmed ja käed nii soojad. Ta armastab mind. Kuidas ma peaksin reageerima, kas ta ootab minult sama." I love you too, so much it hurts". Ta võttis mul käest ja läksime tuppa. Süütasin kaminas tule ja heitsime diivanile. Ta kallistas mind ja paitas mind. Tundsin lihtsalt sellest hetkest rõõmu. Muud sellel õhtul ei juhtunud, tundsime teineteisest rõõmu.

Viies peatükk

Möödusid nädalad, tunded muutusid tugevamaks.Kuid ei tahtnud neid endale tunnistada, tundsin et olen muutunud rohkemaks kui lapsehoidjaks. Ma koristasin, tegin süüa ja pesin tema pesu. Olin võtnud "perenaise" staatuse. Ühel hommikul tuli äratas Chann mind varakult. Beebi Everlyle tuleb järgi tema vanaema, Channi  naise ema.
Kui meil eestis siin on, et lapsed viiakse vanavanematele kasvatada nädalavahetuseks, siis neil veedab vanavanem aega lapsega nädalate kaupa. Panin lapse riided kotti ja pakkisin kõik vaja minema kaasa. Istusin suures toas diivanil ja toitsin last. Laps toidetud panin hälltooli ja andsin tema kätte. Vanaema võttis magava lapse ja jättis hüvasti. Chann hüüdis "Hold on for sec. " Haaras diivanilt räti ning tuli mu ette, paitas õrnalt mu nahka ja andis ämmale. "She cant sleep without that."
Uks sulgus ning vaatasin kui kurvaks Chann muutus. Ka mina juba igatsesin seda pisikest plikat. Istusin diivanile ja voltisin beebi riided ning asetasin lauale. Chann istus mu kõrvale ja võttis lapse soki. "You miss her already?" vaadates teda, tuigatas pähe. Mis ma nüüd teen vahepeal kui last pole. Ikkagi nädal temaga üksi.Küsisin: " You dont need me any more this week?" Ta vaatas mu poole ja vastas: " The baby dont need, but i do. Can you stay here?" Vastasin: "Of course, anything you need, just tell me."
Ta tõusis ning ütles, et tule minuga. Võttis laualt telefoni ja ütles: " its so nice weather today, lets go in beach for a walk." Panin selga lühikese kleidi ja võtsin laualt õlarätiku.
Kõndisime rannas, merelained paitasid õrnalt jalgu. Meist maha jäänud sammud, pühkis meri endasse. Jäin seisma ja vaatasin merd. Päike hakkas loojuma. Mõtlesin ja ütlesin: " Mis sa arvad, kas kunagi on maailmas kaunimat hetke, kui sekund enne päikse loojangut horisondi taha?"
Ta vaatas mu poole ja võttis käest kinni: " you make this look even more beautiful, that it is." Ta keeras mu poole ja võttis mõlemast käest kinni. Vaatasin ta silmi ja ta ütles: " you make me happy, you make my child happy, let me make you happy!" Ehmusin, neelatasin nagu oleks nuga kurgus. "what to do mean about that? I am happy, you made my day, just by taking me in. Everly is no adorable, i like taking care of you guys. You need to be strong for all of us, but this is even to much for you. So i help as much as i can. Sulgesin oma silmad ja ütlesin: " the wind is like love, you cant see it, but you feel it. Enne kui jõudsin silmad avada, tundsin kuidas ta lasi lahti mu käest ja asetas selle mu põsele. Avasin silmad ja nägin pisaraid ta silmis. Ja siis ta suudles mind. Kirglikult, tundsin et ei suuda vastu panna. Silusin oma käega samal ajal ta juukseid. Kui meie huuled lahkusid teine teisest, nägin naeratust ta näol. Ehk ma ei ole oma tunnetega üksi. Võtsin talt käest ja toetasin oma pea ta õlale. Kõndisime kodu poole.

Neljas peatükk

Minu tuba oli väike, kuid hubane. Põrandal oli lamp, mis õduselt valgustas tugitooli, kus oli padi. Padjal pilt, kus Chann ja tema naine. Panin selga oma ainukese öösärgi, mis valgest siidist, punaste roosidega. Minu toa kõrval oli vannituba, kus suur vann ja kaunis vaade ookeanile. Vaikselt avasin ukse ja asusin hambaid pesema. Olin õnnelik. Esimene päev läks hästi. Mõtlesin kui toreda inimesega olen kokku sattunud ja paremaks enam minna ei saa.
Uks avanes selja taga. Jalas vaid valged bokserid, seisis Chann ehmunult. " Sorry, sorry, sorry,i thought you were asleep!" " I should be sorry, i didnt know were i can brush my teeth and take shower. And now i feel embarresed being here half naked. " Chann võttis nagist hommiku mantli, ning andis mulle. Ise sidus endale ümber saunalina. "Dont worry, im a grown up. And i wanted to ask, have you seen today a pillow with a picture of my family. " See padi minu toas. vastasin vaikselt ja läksin seda tooma, Chann minu kannul. Chann võttis padja toolilt, ning lõi kogemata oma pea vastu põrandalampi. Deemet, ta ütles, every time." Sit down, im gonna take something cold. Võtsin laualt, kivi, mis vist kunagi toodud kuskilt rannast. Seisin ta ette ja asetasin kivi ta laubale. " Its gonna be really cold, but later its not gonna leave a mark, or go blue." Tal tulid pisarad silma ning libistas oma käed hommikumantli alla mu puusadele. Tema soojad käed mu siidisel öösärgil tekitasid sees kihelust, liblikad hakkasid kõhus lendama. Ta toetas oma pea mu käele. " I havent feel so safe for a long time." Pisarad jooksid silmadesse: " I miss my wife so much.". Ta tõusis püsti ning hakkas ära kõndima. Võtsin tal käest kinni ja kallistasin. Ta surus oma käed ümber mu talje ning lasi pisaratel voolata. Lähedase kaotus on nii raske, et kallistusega sa vaid leevendad natuke. Seisime niimoodi mõni minut. "Thank you, you dont know, how much that ment to me right now. Thank you. " Ta kõndis minema, uksel vaatas korra tagasi ja sulges enda järel ukse. Heitsin voodisse ja kustutasin tule. Mõtteid keeres palju, kuidas ma saan aidata inimest nii raskel ajal. Sulgesin silmad ja uinusin.

Hommikul tõttasin juba tita juurde, toitsin ning panin suurde tuppa beebivoodisse. Tegin köögis kohvi ning vahleid. Beebi oli uinunud ning võtsin oma kohvi ning istusin verandale. Vaade oli uskumatu, vaikne merekohin ning inimesed rannal jalutamas. Chann ärkas samuti, ning kuulsin kuidas ta toas ringi käis. Keerasin ümber ja nägin kuidas ta lapse juurde maha põlvitas ning lihtsalt vaatas kuidas plikatirts magab. Vaadates kuidas ta oma last imetleb, sain aru, et isegi oma naise surmast traumeeritult armastab ta oma last jäägitult. Siis tõusis ta püsti ning otsis silmadega midagi. Silmates mind väljas teda vaadates, naeratas ning haaras laualt paberi ja pliiatsi.
Youre up early. I need to go in store today, to buy gift for my mothers birthday.". Võtsin lonksu kohvi ja ütlesin: " Go, here is all ok. Im gonna take baby later and go also in store. I need to buy something, so we dont meet halfnaked again. I took only few clothes for here." Ta naeris. "Then come with me, i guess you dont know where all stores are. And there a few paparazzis around the house. You feel safer, if we go together. " "Ok, let me change and put city clothes on baby."
Jalutades linnas, kus kõik on massiivne ja uskumatult kiire, tundsin end hästi. Beebi vankris magamas, jalutasime poest tagasi. Rääkisime tema filmikarjäärist ning möödudes lillepuhvetist, ta peatus, ning võttis sealt roosi. "Red roses are my favorites." "mine too, this is for you for helping us. " Ta naeratas ja ulatas selle mulle. Üks lill ei ole kunagi nii hästi lõhnanud. Ma vaatasin teda, kuidas ta sätib tita tekikest ja ehmatasin. Kas mul on tekkinud tunded tema vastu?

Kolmas peatükk

Appi, mis nüüd saab. Jätsin ju kõik maha oma kodumaale, et alustada uut elu siin. Kas pean asuma uuesti uut teekonda looma. Keerlesid mõtted, mis nüüd edasi teha. Chann astus mu ette ja asetas oma käe minu käele ning lausus: " You are a terrific person, I have been looking a nanny for days, only to wait for the person to come herself. You don't need to have me questioning you. You´re the one!" Nii ehmatas, kuidas üks inimene võib nii usaldav olla. Kas tänapäeval ei kahtlusta millist inimest sa oma lapse hooldajaks võtad? Mind tabas rõõm ning alustasin teekonda uuel teel.
Päeva veetsin lapsega tegeledes. Plika oli nii nunnu, igakord kui ta sülle võtsin tuli lapsel naeratus suule. Sain aru et meeldin talle, saame hästi hakkama. Chann polnud terve õhtu kodus. Laps magas, kuigi oli möödas alles terve päev, kui olin kodunt eemal, hakkasin koduseid igatsema. Jalutades majas, mis nii suur ja tühi, vaatasin kööki. Kas tal käib mõni kokk, või teeb ta ise süüa. Õhtu veeres niikaugele, et kõht juba tühi.
Julguse kokkuvõttes otsustasin süüa teha, lihtne pasta kanaga käiks kah. Panin vee keema ja titt oli ka ärganud.
Tõin beebi titetooliga kööki ja asusin süüa tegema. Samal ajal beebit jälgides sain aru, et naljakas oleks kui laulaksin samal ajal. Toit podises pliidil ja beebi kilkas toolis. Nii tore, kui armas võib üks plikatirts olla. Suures lauluhoos ei märganud, et Chann oli koju saabunud ja seisis köögiuksel. "Im sorry, I got carried away. I didn't know if i could cook also, or you have someone for that." Kõndides lapse juurde ja võttis väikse sülle, naeratas ning ütles:"I have, but if you're ok with that, then you can cook, when you want. It smells delicious, what your making?" "Pasta with chicken, and some fresh salat!" Võtsin toidu tulelt ning küsisin kas ta juba söönd täna, vastas ei. "Great, then i will serve you dinner.
Chann võttis istet väikse köögi laua ääres ning võttis esimese ampsu: " Oh my god, this is really good. How can you cook so well?"
Punastasin ning vastasin: " I love home cooking, this is my passion. I think great food and haunest love are the most important things in life! So i dont disturb you, i go eat in my room. " Why? Eat here, your not my nanny anymore, you take care of us. " Istusin maha ja hakkasin sööma. Lõpuks julgesin küsida: " You take me in, only not to ask about me. This is bodering me, i feel that i need to let you know, why i take this job and what you need to know about me." Ta ehmus, ma ei kujuta ette, mis ta arvas, mida ma nüüd räägin talle. Kartus et ta arvab, et ma olen mingi hull või napakas fänn. Võtsin end kokku ja rääkisin et olen pärit teisest riigist ja tahtsin alustada uut elu, jättes maha mis mulle kõik tuttav. " I know that you are famous actor, but you are a person like everybody else. I dont feel the rush to have your autogram and be like, oh my god, youre the guy from these movies. ". Ta ütles, et ta teab kes ma olen ja kust ma tulen. Just too õhtu oli ta käinud tegemas taustakontrolli. Olles nii õnnelik, et ma ise samuti sellest juttu tegi.
Naersime ja vestlesime kui juba toit taldrikul külm. Kell oli öösse veerenud. Aeg oli magama sättida. 

Teine peatükk

Lennuk maandus. Õhk oli soe ja paks. Pärit põhjapoolsemast kliimast ei olnud harjunud sellise kliimaga. Käes ainult paber kus aadress, võtsin takso ja asusin teele. Ootusärevus oli suur ja käed hakkasid kergelt higistama. Korra hakkasin mõtlema oma riietusele, seljas seelik ja õhuke topp. Kas ma olen liiga avalikult riides? Kas ma näen liiga lihtne ja vabameelne välja? Lapsehoidja töö, see ei ole selline vabameelne. Lasin teha peatuse bensiinijaamas ja vahetasin ikkagi riided.
Peas keerles nii palju mõtteid, enne kui jõudsin jälle ümber mõelda, olin kohal. Issand kui suur maja, olin sattunud rikaste rajooni, nagu meil seda nimetatakse. Värisevate kätega võtsin oma väikse koti ja maksin elus esimest korda dollaritega. Tee väravani tundus nii pikk, nagu oleks kõndinud terve igaviku. Helistasin kella ja korra vist tahtis süda seisma jääda. Vastas mahe meesterahva hääl: "Yes!". Olin juba unustanud, et nüüd tuleb hakata interjuud inglise keeles andma. Õnneks olen ikkagi selles keeles pädev ja vastasin enesekindlalt: " Im the girl for nanny interviu!". Käis piiks ja värav avanes :" Come in, i´ll be right there!".
Nii kaunis maja ja ümbrus. Õues uhked luksusautod ja mootorratas. Oh jumal, kuhu ma olen sattunud! Seisin trepil ning ukse avanedes, tabas mind suur üllatus. Saatus teeb vist mulle vingerpussi, uksel seisis pehmetes soojades pükstes ja valges t särgis minu lemmik meesnäitleja Chann, kellest ma olin nagu iga ameerika naine unistanud. Peale oma pere lagunemist vaatasin just tema filme, ning mõtlesin, kui hea oleks elada sellise inimesega koos. Tõeliselt nägus mees, mõtlesin endamisi ja punastasin nähtavalt. Naeratasin, kuid samas tabas mind kohe mõte, mida olin ragistanud eelmine õhtu. Kuid ei saanud ju enda kurbi mõtteid veel välja näidata inimesele, kes oli kaotanud oma naise ja kandis üksi hoolt oma väikse lapse üle.
Läksime tuppa, maja oli kaunis, kuid esimese asjana jäi mulle siiski silma pisike plika, kes oli siiski vaid 3 kuune. Nii pisike ja haavamatu. Magas oma hällis nagu pisike nuku. Võtsime istet suures toas diivanil, mis oli nii pehme. Vaikus. Ei osanud midagi küsida ega julgenud veel. Nägin kui ära nutetud olid Channi silmad. Tegin siis ise juttu. "Im here because I saw the ad in internet.I can see that maybe its not the great time I came." Ta küsis miks. Ja just too moment ärkas beebi, nutis halamatult. Chann nagu tõeline isa tõusis välgukiirusel ning jooksis hälli juurde. Beebi nuttis lakkamatult. " I tried to put her asleep for three hour before, but its so hard. He wont eat, crying all the time. I dont know what to do. " Chann hakkas ise ka nutma. Otsustasin teda säästa ja kui mul endal tulid pisarad silma, pühksin nad ja küsisin : " would you like me to try, i have the way with babys". Ta andis tütrekese minu sülle ning panin lapse diivanile selili, Lapsel tuli näkku ehmund pilk. Kuid järgnev oli uskumatu. Hakkasin titaga rääkima : " Your daddy is tiered, you, baby are also tired. Your so sweet , you make your daddy so proued. Tita rahunes ning hakkas kilkama. Võtsin tita sülle ja küsisin kus suunas köök. Tital kõht ju tühi. Tegin pudeli soojaks ja võtsin beebi õrnalt sülle. Toitsin teda pudelist. Nii kui pudel sai tühjaks, vajusid tital silmad kinni. Laulsin titale eesti keeles unelaulu, nii kui ta uinus. Selleks kulus vaid veerand tundi. Kiigutasin titat süles. Chann seisis ja imestas, kuidas on see võimalik. Panin beebi voodisse ja kõrvale oma salvräti et minu lõhn oleks lähedal. Küsisin kas nüüd intervjuu aeg ja vastus tuli eitav. Mõtlesin, mis ma nüüd valesti tegin. Appi...kas ongi mu unistus läbi.

Esimene peatükk

Et saatus on see, mis kunagi ei pane meid ette arvama, mis saab.
Linda on naine, kes kasvas üles lihtsa eluga. Kunagi ei olnud raha, et täita pisikese tüdruku unistused, olgu selleks siis nukk või mõni pisike vidin. Suuremaks saades sai ta järjest iseseisvamaks. Saades aru, et kunagi ei tooda ette hõbetaldrikul, pidi ta saama ise hakkama, võttes riske, mis suuremad, kui ta oskas endale kaubelda. Kirjeldades tema rännakut tema silmade läbi.
Olen 24 aastane. Mõni aasta tagasi kohtasin oma unistuste meest, ta on armas ja äärmiselt usaldav. Kahjuks aasta tagasi läks kõik laiali. Suhe lõppes. Põhjuseid oli palju, kuid põhimõtteliselt saabus tema ellu uus naine.
Koju jäämine oleks olnud liiga valus, sest elasime mõne kilomeetrise vahega ja kohtusime juhuslikes olukordades mitmeid kordi, sõbrad ju siiski veel ühed. Temal naine alati kaasas. Mida oma eluga ette võtta? Kas minna kuskile välismaale reisile või kolida mujale. Aga mu kodu on ju siin. Uurisin reiside hindu ja võimalusi uueks eluks.
Tegin elu suurima otsuse ja otsustasin Ameerikasse kolida. Olin ka enne üksi hakkama saanud. Saaksin ka nüüd. Internetis surfates olen palju lugenud artikleid modellinduse kohta, aga nii ilus ma ka pole. Pöördusin ikkagi lapsehoidja ameti poole. Leidsin kuulutuse privaatsest kommuunist lapsehoidja kohta, kus tütar vaid mõne kuune. Saan hakkama. Saatsin kirja ja tuli jaatav vastus. Vastus selle kohta, et vestlusele minek. Kirjas ma ei maininud, et elan mõne tuhande kilomeetri kaugusel, sest siis oleks tulnud kindlasti eitav vastus. Sain aadressi ja hakkasin asju pakkima. Kunagi ei tea, mida kaasa pakkida, kui ei tea, mis mind seal ees ootab. Otsustasin kotti panna riided, mida kannaksin puhkusel.
Mul on maja järve ääres, ostetud pangalaenu eest, sest peale lahku minekut polnud raha, et päris oma kodu endale osta. Õhtusel ajal paadisillal istudes avaneb kaunis vaade, luiged ja pardid sulistavad vees, nagu oleks kevad. Õhtul ostsin internetist pileti Floridasse ja tegin ettevalmistusi kodunt lahkumiseks. Avades pudeli veini ja vaadates veel telekat, avastasin et minu lemmik näitleja naine sattus autoõnnetusse, ning väike beebi nüüd ilma emata. Hirmus ikka kuidas saatuse löögid niimoodi ka kuulsaid inimesi tabavad. Selle mõtega heitsin magama, ning uinudes oli peas ainult üks mõte. Mida peab nüüd mees tegema?
Hommikul ärkasin vara, juba poole 5 paiku oli uni läinud. Lennuajani oli 3 tundi aega. Panin riidesse ja läksin õue oma kohviga istuma. Keerutasin mõtteid peas, mis saab kui reis läheb kehvasti ja pean hakkama uuesti algusest peale.  Kuid see mind ei heidutanud,  parem värske algus, kui sama rutiine elu. Järsku oli juba aeg minekuks. Maja võtmed ema kätte ja mind ootas ees saatuslik retk troopilisse Floridasse.

Algus

Tuli mõte hakata kirjutama lühikest raamatut. Idee on hea ja piinanud mind päris kaua.
Raamat räägib noore naise unistusest leida mees, kes on kuulus ja rikas. Kuid elu teeb keerdkäike ja näib et eelnevast unistusest saab reaalsus.