Saturday, June 28, 2014

Neljas peatükk

Minu tuba oli väike, kuid hubane. Põrandal oli lamp, mis õduselt valgustas tugitooli, kus oli padi. Padjal pilt, kus Chann ja tema naine. Panin selga oma ainukese öösärgi, mis valgest siidist, punaste roosidega. Minu toa kõrval oli vannituba, kus suur vann ja kaunis vaade ookeanile. Vaikselt avasin ukse ja asusin hambaid pesema. Olin õnnelik. Esimene päev läks hästi. Mõtlesin kui toreda inimesega olen kokku sattunud ja paremaks enam minna ei saa.
Uks avanes selja taga. Jalas vaid valged bokserid, seisis Chann ehmunult. " Sorry, sorry, sorry,i thought you were asleep!" " I should be sorry, i didnt know were i can brush my teeth and take shower. And now i feel embarresed being here half naked. " Chann võttis nagist hommiku mantli, ning andis mulle. Ise sidus endale ümber saunalina. "Dont worry, im a grown up. And i wanted to ask, have you seen today a pillow with a picture of my family. " See padi minu toas. vastasin vaikselt ja läksin seda tooma, Chann minu kannul. Chann võttis padja toolilt, ning lõi kogemata oma pea vastu põrandalampi. Deemet, ta ütles, every time." Sit down, im gonna take something cold. Võtsin laualt, kivi, mis vist kunagi toodud kuskilt rannast. Seisin ta ette ja asetasin kivi ta laubale. " Its gonna be really cold, but later its not gonna leave a mark, or go blue." Tal tulid pisarad silma ning libistas oma käed hommikumantli alla mu puusadele. Tema soojad käed mu siidisel öösärgil tekitasid sees kihelust, liblikad hakkasid kõhus lendama. Ta toetas oma pea mu käele. " I havent feel so safe for a long time." Pisarad jooksid silmadesse: " I miss my wife so much.". Ta tõusis püsti ning hakkas ära kõndima. Võtsin tal käest kinni ja kallistasin. Ta surus oma käed ümber mu talje ning lasi pisaratel voolata. Lähedase kaotus on nii raske, et kallistusega sa vaid leevendad natuke. Seisime niimoodi mõni minut. "Thank you, you dont know, how much that ment to me right now. Thank you. " Ta kõndis minema, uksel vaatas korra tagasi ja sulges enda järel ukse. Heitsin voodisse ja kustutasin tule. Mõtteid keeres palju, kuidas ma saan aidata inimest nii raskel ajal. Sulgesin silmad ja uinusin.

Hommikul tõttasin juba tita juurde, toitsin ning panin suurde tuppa beebivoodisse. Tegin köögis kohvi ning vahleid. Beebi oli uinunud ning võtsin oma kohvi ning istusin verandale. Vaade oli uskumatu, vaikne merekohin ning inimesed rannal jalutamas. Chann ärkas samuti, ning kuulsin kuidas ta toas ringi käis. Keerasin ümber ja nägin kuidas ta lapse juurde maha põlvitas ning lihtsalt vaatas kuidas plikatirts magab. Vaadates kuidas ta oma last imetleb, sain aru, et isegi oma naise surmast traumeeritult armastab ta oma last jäägitult. Siis tõusis ta püsti ning otsis silmadega midagi. Silmates mind väljas teda vaadates, naeratas ning haaras laualt paberi ja pliiatsi.
Youre up early. I need to go in store today, to buy gift for my mothers birthday.". Võtsin lonksu kohvi ja ütlesin: " Go, here is all ok. Im gonna take baby later and go also in store. I need to buy something, so we dont meet halfnaked again. I took only few clothes for here." Ta naeris. "Then come with me, i guess you dont know where all stores are. And there a few paparazzis around the house. You feel safer, if we go together. " "Ok, let me change and put city clothes on baby."
Jalutades linnas, kus kõik on massiivne ja uskumatult kiire, tundsin end hästi. Beebi vankris magamas, jalutasime poest tagasi. Rääkisime tema filmikarjäärist ning möödudes lillepuhvetist, ta peatus, ning võttis sealt roosi. "Red roses are my favorites." "mine too, this is for you for helping us. " Ta naeratas ja ulatas selle mulle. Üks lill ei ole kunagi nii hästi lõhnanud. Ma vaatasin teda, kuidas ta sätib tita tekikest ja ehmatasin. Kas mul on tekkinud tunded tema vastu?



No comments:

Post a Comment