Ärkasin hommikul ärevuses,kõik mis oli eelnev päev juhtunud. Mis juhtus? Kuidas ma käituma pean? Panin selga hommikumantli ja läksin kööki. Nägin laual pilti. Seal oli Chann oma naisega samas rannas, hoidmas teda süles, hakkasin mõtlema, ehk mis juhtus ei olnud päris. Kartsin, hetke millal ta ärkab. Kas ta tuleb vabandama, või mis saab. Kas minu karjäär lapsehoidjana saab läbi?
Tegin kohvi. Võtsin tassi ja läksin randa. Et koguda mõtteid. Tuul oli nii soe ja liiv varbaste vahel, tahtsin teada, mis ma nüüd teen. Mis saab? "Hey, what are you doing here? I been looking for you!" tuli Chann joostes randa ning istus mu kõrvale. "Im sorry about yesterday, first time in long time i felt like i feel close with a woman again, and im happy that its you. But i feel its too soon."
Istusin ja silmitsesin oma kohvi. "I understand, you havent been alone for the time to have feeling for another person. You just feel that you need somebody next to you, wanna feel close." "Yes, I'm so sorry." vastas ta ja pani oma käe mu ümber. Kuulsin kuidas telefon toas helises. Tõusin püsti ja jooksin tuppa. Telefonil oli mu ema, kes ütles, et mu maja on vaja notariaalselt ümber kirjutada 3 päeva jooksul. Sest kuna enam ma sees ei ela , siis vaja ema nimele kirjutada,et pank ära ei võta. Hakkasin nutma, ma ei saand ju minna kohe ja praegu. Chann seisis veranda ukse peal, vaikides. Lõpetasin kõne ja istusin diivanile. Ta tuli istus mu kõrvale. Rääkisin millest jutt, ta ei kõhelnud ja vastas , et kuna Everlyt niikuinii praegu kodus pole, pole mureks minna.
"If you wanna go, then go. Come back if you want and when you want. I'll be fine. " Moment hiljem nägin kuidas paparazzi seisis maja taga rannas, ja pildistas. Chann jooksis ja sulges ukse. Pahane. " I hate when this happens, all the time, never have peace at home." Ja ma küsisin: " You wanna come with me, its gonna take 3 days, then we come back. There is no paparazzi, where i live. I have my own house by the lake. " Ta oli nõus ja naeratas. Et ah, mis me ootame , asju pakkima. Kodunt minema saada oli raske, ajakirjanikud kodu ümber, ei lase midagi silmist mööda. Tallinnas lennukilt maha saades küsis Chann, kus kõik inimesed on, et kuidagi saab palju hingata. Ta ei olnud harjunud, et ta saab koguaeg privaatselt olla. Inimesed jäid meid vaatama, aga keegi ei taibanud, et tegemist on ka tegelikult kuulsa näitlejaga.
Tegin linnas oma toimetused ära ja maja jäi meile. Näitasin pealinnas Channile vanalinna ning käisime restoranis söömas. Hiljem on ta mulle maininud et isegi restoranis valmistatud toit ei maitse nii hästi kui minu valmistatud kodune toit. Õhtul paadisillal istudes tundsin kodus olemisest rõõmu. Tundsin end vabana, nägin kuidas üksik kalamees püüdis keset järve kala. Tegin veini lahti ja valasin endale klaasi. Laotasin teki maha ja vaatasin päikseloojangut. Chann tuli duši alt ja istus ka minu juurde, jalas vaid lühikesed püksid, mis olin talle ostnud viimane kord poes käies. Ta istus mu kõrvale ja võttis mu pokaali käest ära. "I think i love you!" Ta surus mind ta vastu ja suudles. Ta huuled olid nii pehmed ja käed nii soojad. Ta armastab mind. Kuidas ma peaksin reageerima, kas ta ootab minult sama." I love you too, so much it hurts". Ta võttis mul käest ja läksime tuppa. Süütasin kaminas tule ja heitsime diivanile. Ta kallistas mind ja paitas mind. Tundsin lihtsalt sellest hetkest rõõmu. Muud sellel õhtul ei juhtunud, tundsime teineteisest rõõmu.
Tegin kohvi. Võtsin tassi ja läksin randa. Et koguda mõtteid. Tuul oli nii soe ja liiv varbaste vahel, tahtsin teada, mis ma nüüd teen. Mis saab? "Hey, what are you doing here? I been looking for you!" tuli Chann joostes randa ning istus mu kõrvale. "Im sorry about yesterday, first time in long time i felt like i feel close with a woman again, and im happy that its you. But i feel its too soon."
Istusin ja silmitsesin oma kohvi. "I understand, you havent been alone for the time to have feeling for another person. You just feel that you need somebody next to you, wanna feel close." "Yes, I'm so sorry." vastas ta ja pani oma käe mu ümber. Kuulsin kuidas telefon toas helises. Tõusin püsti ja jooksin tuppa. Telefonil oli mu ema, kes ütles, et mu maja on vaja notariaalselt ümber kirjutada 3 päeva jooksul. Sest kuna enam ma sees ei ela , siis vaja ema nimele kirjutada,et pank ära ei võta. Hakkasin nutma, ma ei saand ju minna kohe ja praegu. Chann seisis veranda ukse peal, vaikides. Lõpetasin kõne ja istusin diivanile. Ta tuli istus mu kõrvale. Rääkisin millest jutt, ta ei kõhelnud ja vastas , et kuna Everlyt niikuinii praegu kodus pole, pole mureks minna.
"If you wanna go, then go. Come back if you want and when you want. I'll be fine. " Moment hiljem nägin kuidas paparazzi seisis maja taga rannas, ja pildistas. Chann jooksis ja sulges ukse. Pahane. " I hate when this happens, all the time, never have peace at home." Ja ma küsisin: " You wanna come with me, its gonna take 3 days, then we come back. There is no paparazzi, where i live. I have my own house by the lake. " Ta oli nõus ja naeratas. Et ah, mis me ootame , asju pakkima. Kodunt minema saada oli raske, ajakirjanikud kodu ümber, ei lase midagi silmist mööda. Tallinnas lennukilt maha saades küsis Chann, kus kõik inimesed on, et kuidagi saab palju hingata. Ta ei olnud harjunud, et ta saab koguaeg privaatselt olla. Inimesed jäid meid vaatama, aga keegi ei taibanud, et tegemist on ka tegelikult kuulsa näitlejaga.
Tegin linnas oma toimetused ära ja maja jäi meile. Näitasin pealinnas Channile vanalinna ning käisime restoranis söömas. Hiljem on ta mulle maininud et isegi restoranis valmistatud toit ei maitse nii hästi kui minu valmistatud kodune toit. Õhtul paadisillal istudes tundsin kodus olemisest rõõmu. Tundsin end vabana, nägin kuidas üksik kalamees püüdis keset järve kala. Tegin veini lahti ja valasin endale klaasi. Laotasin teki maha ja vaatasin päikseloojangut. Chann tuli duši alt ja istus ka minu juurde, jalas vaid lühikesed püksid, mis olin talle ostnud viimane kord poes käies. Ta istus mu kõrvale ja võttis mu pokaali käest ära. "I think i love you!" Ta surus mind ta vastu ja suudles. Ta huuled olid nii pehmed ja käed nii soojad. Ta armastab mind. Kuidas ma peaksin reageerima, kas ta ootab minult sama." I love you too, so much it hurts". Ta võttis mul käest ja läksime tuppa. Süütasin kaminas tule ja heitsime diivanile. Ta kallistas mind ja paitas mind. Tundsin lihtsalt sellest hetkest rõõmu. Muud sellel õhtul ei juhtunud, tundsime teineteisest rõõmu.
No comments:
Post a Comment