Tõstsin beebi voodisse ja läksin oma tuppa. Kõlas koputus. Chann astus uksest sisse." Ma palun andeks, et ma ei öelnud, et ta haiglas on. Lihtsalt, ma tundsin end sinuga nii hästi ning kuna möödas on juba kuid sellest õnnetusest, siis olin juba veidi leppinud sellega, et ta ei ärka enam. Arstid ütlesid, et kahjustused olid küll väikesed, aga koomasolija ei pruugi ärgates olla enam see sama inimene. Ma mõtlesin terve see aeg, et äkki ta enam ei armasta mind kui ta ärkab, äkki ta ei mäleta enam mind. Minu elu jäi nagu pause peale. Ja kui ma nägin sind ja kuidas sa hoolitsesid meie eest, tahtsin vajutada play nuppu. Usu mind see ei olnud lihtne. Jätta oma naine tagaplaanile ja armuda uuesti. Milline mees seda oma naisele teeks? Isegi kui ta on koomas, oleme me ikkagi abielus ja andsin ju vande, et olen temaga nii heas kui halvas. Aga ma ei tahtnud enam üksi olla. Tahtsin kedagi oma kõrvale."
Ma kuulasin ja ei osanud midagi öelda. Kõik oli muutunud. Ta võttis mul käest ja ma ei suutnud. Ma ei suutnud aru saada, mis oli juhtunud. Tõmbasin oma käe ta peost ja ütlesin: "Me ei saa niimoodi, ma ei saa. Ma tunnen et olen nagu ees. Ma tean, et sa ei tahtnud mulle haiget teha, aga sa oleks võinud öelda, et ta on koomas. Ma jõudsin juba sinusse ära armuda ja nüüd enam ei saa aru kuidas ma käituma peaks. Vist on parem, et ma lahkun. Niipea kui Jennifer koju saab, seni hoolitsen Everly eest. Kuid ma ei suuda olla siin edasi."
Chann istus voodile ja võttis kätte selle kivi, mis oli öökapil. "Ma tõin selle kivi rannast too hommik, kui Everly sündis. Jennifer naeris, et see kivi on nagu ankur, mis meid siin laias meres kinni hoiab. Aga talle ei meeldinud see, et me paigal seisaks. Sellepärast juhtus ka see õnnetus. Talle meeldis olla sõpradega ja peale tütre sündi ei suutnud ta kaua kodus istuda. Me vaidlesime too hommik, ma tahtsin et me veedaks koos aega. Peale lapse sündi olime unetud ja pühendasime kogu aja lapsele. Me ei olnud enam kahekesi ja ja kirg meie vahel hakkas kustuma. Ta ei lubanud mul enam teda suudelda ja igatses oma vana elu tagasi."
Ma istusin ta kõrvale ja ütlesin: " Sa tundsid end kõrvale jäetuna." Tal tuli pisar silma ja vastas: " Ta pidas oma sõpru tähtsamaks kui oma meest. Muidugi ma tundsin end kõrvale jäetuna. Ta jättis tita mulle ja läks autoga linna. Hiljem tuli kõne, et ta oli sõitnud ristmikul teisele autole sisse."
Ma kuulasin ja ei osanud midagi öelda. Kõik oli muutunud. Ta võttis mul käest ja ma ei suutnud. Ma ei suutnud aru saada, mis oli juhtunud. Tõmbasin oma käe ta peost ja ütlesin: "Me ei saa niimoodi, ma ei saa. Ma tunnen et olen nagu ees. Ma tean, et sa ei tahtnud mulle haiget teha, aga sa oleks võinud öelda, et ta on koomas. Ma jõudsin juba sinusse ära armuda ja nüüd enam ei saa aru kuidas ma käituma peaks. Vist on parem, et ma lahkun. Niipea kui Jennifer koju saab, seni hoolitsen Everly eest. Kuid ma ei suuda olla siin edasi."
Chann istus voodile ja võttis kätte selle kivi, mis oli öökapil. "Ma tõin selle kivi rannast too hommik, kui Everly sündis. Jennifer naeris, et see kivi on nagu ankur, mis meid siin laias meres kinni hoiab. Aga talle ei meeldinud see, et me paigal seisaks. Sellepärast juhtus ka see õnnetus. Talle meeldis olla sõpradega ja peale tütre sündi ei suutnud ta kaua kodus istuda. Me vaidlesime too hommik, ma tahtsin et me veedaks koos aega. Peale lapse sündi olime unetud ja pühendasime kogu aja lapsele. Me ei olnud enam kahekesi ja ja kirg meie vahel hakkas kustuma. Ta ei lubanud mul enam teda suudelda ja igatses oma vana elu tagasi."
Ma istusin ta kõrvale ja ütlesin: " Sa tundsid end kõrvale jäetuna." Tal tuli pisar silma ja vastas: " Ta pidas oma sõpru tähtsamaks kui oma meest. Muidugi ma tundsin end kõrvale jäetuna. Ta jättis tita mulle ja läks autoga linna. Hiljem tuli kõne, et ta oli sõitnud ristmikul teisele autole sisse."
No comments:
Post a Comment