Lamasin ta kõrval, silmitsesin ainult lage. Chann magas rahulikult. Aga miks mina magada ei saa. Tean, sest olin andunud inimesele, kellest olin unistanud läbi filmide ja miski pärast ei olnud ma õnnelik. Kas sellepärast et olin suhet alustanud inimesega, kes oli kaotanud oma naise või et tahtsin lihtsalt oma unistusi täita?
Kuulsin kuidas elutoas helises Channi mobiil. Tõusin vaikselt voodist ning jooksin telefoni tooma. Vaatasin helistajat ja see oli Miami- Jackson Memorial Medical Center. Huvitav, miks haiglast helistatakse. Äratasin Channi ja ütlesin et haiglast helistatakse. Ta võttis telefoni ja läks teise tuppa rääkima. Kuulsin vaid, et ta küsis et kas ta (she) ärkas. Ise olles ehmunud, läksin duši alla ja panin öösärgi selga. Kuivatades juukseid läksin kööki teed tegema. Istusin laua äärde maha ja jäin Channi ootama. Mõni minut hiljem tuli Chann köögi ukse vahele. Ta oli näost kahvatu ja sõnatu. Istus köögi toolile maha ja jäi mind vaatama. Ma ei osanud midagi küsida, sest see kõik oli nii ootamatu. Lõpuks küsisin, kas juhtus midagi.
"She woke up, finally. " Küsisin: "Who?" See mis tuli järgmisena šokeeris mind. "My wife, she didnt die in that car crash. Doctors said that she is in deep coma, and may never wake up again. They said that i can go see her, but i feel different now. Its been two months." Ma nägin et ta oli segaduses. Kuid teadis mis ma pean tegema, tast lahti laskma. "You have to go. Shes your wife and you love her more, than you love me. So go to her. Everly is coming tomarrow, im gonna take her." Chann tõusis püsti ja üritas mind suudelda, kuid tõmbusin tast eemale. Kell oli palju, peaaegu südaöö. Ta pani riidesse ja hakkas uksest välja minema. Pöördus uksel tagasi ja ütles: "Im so sorry about all. Lets talk later."
Haiglas ootas teda ukse peal vastas arst, kes koheselt palus Channi oma kabinetti. Kuigi ta ärkas, ei pruugi ta kõike mäletada. Jennifer oli kaotanud osa oma mälust, kuid mäletas, et on abielus ja et tal on tütar. Chann läks vaikselt palati uksest sisse, Jennifer oli seal oma tütrega. Haigla oli helistanud ka ta emale, ning ema viis Everly ka kohe sinna. Laps võõrastas oma ema süles ning kukkus vigisema. Jennifer hakkas nutma. Andis lapse Channi sülle, kes lapse pani turvahälli. "Take baby home, the nanny is there." ütles Chann oma ämmale.
"You hired a nanny." küsis Jennifer läbi pisarate. "Yes, i was so stressed and it was hard for me to take care of her alone. Shes really great with baby, so she been taking care of her few weeks now." Kuna arst oli Channile maininud, et kuna tõsisemaid vigastusi Jenniferil enam ei ole, siis mõne päeva mööduses saadetakse ta kodusele ravile, ning võib lapse eest emana hoolt kanda. Chann tollel hetkel sellele ei mõelnud, et mis meie vahel juhtus oli tõeline, ütles ta Jenniferile, et laseb lapsehoidjal asjad kokku panna ja lahkuda.
Kui Jenniferi ema lapse öösel koju tõi siis tita magas juba. Vahetasin vaikselt mähkme ära ja panin ta oma voodisse magama. Ise läksin oma tuppa tagasi. Kui Chann öösel tuli, siis mina magasin juba. Läbi une kuulsin kuidas ta minu magamistoa ukse avas ning hetk hiljem sulges. Ärkasin öösel mitu korda, sest beebi hakkas nutma. Kuna beebimonitor oli minu toas, siis Chann öösel lapsenutu peale ei ärganud. Tita oli väsinud ühest kohast teise väntsutamisest. Hommikul ärkasin koos titaga, võtsin ta omale sülle ja läksin talle süüa tegema. Peale sööki panin tita oma rinnale püsti ning jalutasime mööda tuba ringi. Rääkisin titaga sest see rahustas teda: "Im gonna miss you so much. I feel so close with you, and being away from you is like losing youre own child. But youre gonna be fine. Youre daddy loves you so so much and mommy is gonna be home soon. " Mul tulid endal pisarad silma, sest tundsin et kaotan jälle armastuse. Hakkasin just armuma inimesse, kellega tundsin end hästi ja alustasin just uut elu.
Et saatus on see, mis paneb inimest armastama ja hetk hiljem kaotama.
Kuulsin kuidas elutoas helises Channi mobiil. Tõusin vaikselt voodist ning jooksin telefoni tooma. Vaatasin helistajat ja see oli Miami- Jackson Memorial Medical Center. Huvitav, miks haiglast helistatakse. Äratasin Channi ja ütlesin et haiglast helistatakse. Ta võttis telefoni ja läks teise tuppa rääkima. Kuulsin vaid, et ta küsis et kas ta (she) ärkas. Ise olles ehmunud, läksin duši alla ja panin öösärgi selga. Kuivatades juukseid läksin kööki teed tegema. Istusin laua äärde maha ja jäin Channi ootama. Mõni minut hiljem tuli Chann köögi ukse vahele. Ta oli näost kahvatu ja sõnatu. Istus köögi toolile maha ja jäi mind vaatama. Ma ei osanud midagi küsida, sest see kõik oli nii ootamatu. Lõpuks küsisin, kas juhtus midagi.
"She woke up, finally. " Küsisin: "Who?" See mis tuli järgmisena šokeeris mind. "My wife, she didnt die in that car crash. Doctors said that she is in deep coma, and may never wake up again. They said that i can go see her, but i feel different now. Its been two months." Ma nägin et ta oli segaduses. Kuid teadis mis ma pean tegema, tast lahti laskma. "You have to go. Shes your wife and you love her more, than you love me. So go to her. Everly is coming tomarrow, im gonna take her." Chann tõusis püsti ja üritas mind suudelda, kuid tõmbusin tast eemale. Kell oli palju, peaaegu südaöö. Ta pani riidesse ja hakkas uksest välja minema. Pöördus uksel tagasi ja ütles: "Im so sorry about all. Lets talk later."
Haiglas ootas teda ukse peal vastas arst, kes koheselt palus Channi oma kabinetti. Kuigi ta ärkas, ei pruugi ta kõike mäletada. Jennifer oli kaotanud osa oma mälust, kuid mäletas, et on abielus ja et tal on tütar. Chann läks vaikselt palati uksest sisse, Jennifer oli seal oma tütrega. Haigla oli helistanud ka ta emale, ning ema viis Everly ka kohe sinna. Laps võõrastas oma ema süles ning kukkus vigisema. Jennifer hakkas nutma. Andis lapse Channi sülle, kes lapse pani turvahälli. "Take baby home, the nanny is there." ütles Chann oma ämmale.
"You hired a nanny." küsis Jennifer läbi pisarate. "Yes, i was so stressed and it was hard for me to take care of her alone. Shes really great with baby, so she been taking care of her few weeks now." Kuna arst oli Channile maininud, et kuna tõsisemaid vigastusi Jenniferil enam ei ole, siis mõne päeva mööduses saadetakse ta kodusele ravile, ning võib lapse eest emana hoolt kanda. Chann tollel hetkel sellele ei mõelnud, et mis meie vahel juhtus oli tõeline, ütles ta Jenniferile, et laseb lapsehoidjal asjad kokku panna ja lahkuda.
Kui Jenniferi ema lapse öösel koju tõi siis tita magas juba. Vahetasin vaikselt mähkme ära ja panin ta oma voodisse magama. Ise läksin oma tuppa tagasi. Kui Chann öösel tuli, siis mina magasin juba. Läbi une kuulsin kuidas ta minu magamistoa ukse avas ning hetk hiljem sulges. Ärkasin öösel mitu korda, sest beebi hakkas nutma. Kuna beebimonitor oli minu toas, siis Chann öösel lapsenutu peale ei ärganud. Tita oli väsinud ühest kohast teise väntsutamisest. Hommikul ärkasin koos titaga, võtsin ta omale sülle ja läksin talle süüa tegema. Peale sööki panin tita oma rinnale püsti ning jalutasime mööda tuba ringi. Rääkisin titaga sest see rahustas teda: "Im gonna miss you so much. I feel so close with you, and being away from you is like losing youre own child. But youre gonna be fine. Youre daddy loves you so so much and mommy is gonna be home soon. " Mul tulid endal pisarad silma, sest tundsin et kaotan jälle armastuse. Hakkasin just armuma inimesse, kellega tundsin end hästi ja alustasin just uut elu.
Et saatus on see, mis paneb inimest armastama ja hetk hiljem kaotama.
No comments:
Post a Comment