Et saatus on see, mis kunagi ei pane meid ette arvama, mis saab.
Linda on naine, kes kasvas üles lihtsa eluga. Kunagi ei olnud raha, et täita pisikese tüdruku unistused, olgu selleks siis nukk või mõni pisike vidin. Suuremaks saades sai ta järjest iseseisvamaks. Saades aru, et kunagi ei tooda ette hõbetaldrikul, pidi ta saama ise hakkama, võttes riske, mis suuremad, kui ta oskas endale kaubelda. Kirjeldades tema rännakut tema silmade läbi.
Olen 24 aastane. Mõni aasta tagasi kohtasin oma unistuste meest, ta on armas ja äärmiselt usaldav. Kahjuks aasta tagasi läks kõik laiali. Suhe lõppes. Põhjuseid oli palju, kuid põhimõtteliselt saabus tema ellu uus naine.
Koju jäämine oleks olnud liiga valus, sest elasime mõne kilomeetrise vahega ja kohtusime juhuslikes olukordades mitmeid kordi, sõbrad ju siiski veel ühed. Temal naine alati kaasas. Mida oma eluga ette võtta? Kas minna kuskile välismaale reisile või kolida mujale. Aga mu kodu on ju siin. Uurisin reiside hindu ja võimalusi uueks eluks.
Tegin elu suurima otsuse ja otsustasin Ameerikasse kolida. Olin ka enne üksi hakkama saanud. Saaksin ka nüüd. Internetis surfates olen palju lugenud artikleid modellinduse kohta, aga nii ilus ma ka pole. Pöördusin ikkagi lapsehoidja ameti poole. Leidsin kuulutuse privaatsest kommuunist lapsehoidja kohta, kus tütar vaid mõne kuune. Saan hakkama. Saatsin kirja ja tuli jaatav vastus. Vastus selle kohta, et vestlusele minek. Kirjas ma ei maininud, et elan mõne tuhande kilomeetri kaugusel, sest siis oleks tulnud kindlasti eitav vastus. Sain aadressi ja hakkasin asju pakkima. Kunagi ei tea, mida kaasa pakkida, kui ei tea, mis mind seal ees ootab. Otsustasin kotti panna riided, mida kannaksin puhkusel.
Mul on maja järve ääres, ostetud pangalaenu eest, sest peale lahku minekut polnud raha, et päris oma kodu endale osta. Õhtusel ajal paadisillal istudes avaneb kaunis vaade, luiged ja pardid sulistavad vees, nagu oleks kevad. Õhtul ostsin internetist pileti Floridasse ja tegin ettevalmistusi kodunt lahkumiseks. Avades pudeli veini ja vaadates veel telekat, avastasin et minu lemmik näitleja naine sattus autoõnnetusse, ning väike beebi nüüd ilma emata. Hirmus ikka kuidas saatuse löögid niimoodi ka kuulsaid inimesi tabavad. Selle mõtega heitsin magama, ning uinudes oli peas ainult üks mõte. Mida peab nüüd mees tegema?
Hommikul ärkasin vara, juba poole 5 paiku oli uni läinud. Lennuajani oli 3 tundi aega. Panin riidesse ja läksin õue oma kohviga istuma. Keerutasin mõtteid peas, mis saab kui reis läheb kehvasti ja pean hakkama uuesti algusest peale. Kuid see mind ei heidutanud, parem värske algus, kui sama rutiine elu. Järsku oli juba aeg minekuks. Maja võtmed ema kätte ja mind ootas ees saatuslik retk troopilisse Floridasse.
Linda on naine, kes kasvas üles lihtsa eluga. Kunagi ei olnud raha, et täita pisikese tüdruku unistused, olgu selleks siis nukk või mõni pisike vidin. Suuremaks saades sai ta järjest iseseisvamaks. Saades aru, et kunagi ei tooda ette hõbetaldrikul, pidi ta saama ise hakkama, võttes riske, mis suuremad, kui ta oskas endale kaubelda. Kirjeldades tema rännakut tema silmade läbi.
Olen 24 aastane. Mõni aasta tagasi kohtasin oma unistuste meest, ta on armas ja äärmiselt usaldav. Kahjuks aasta tagasi läks kõik laiali. Suhe lõppes. Põhjuseid oli palju, kuid põhimõtteliselt saabus tema ellu uus naine.
Koju jäämine oleks olnud liiga valus, sest elasime mõne kilomeetrise vahega ja kohtusime juhuslikes olukordades mitmeid kordi, sõbrad ju siiski veel ühed. Temal naine alati kaasas. Mida oma eluga ette võtta? Kas minna kuskile välismaale reisile või kolida mujale. Aga mu kodu on ju siin. Uurisin reiside hindu ja võimalusi uueks eluks.
Tegin elu suurima otsuse ja otsustasin Ameerikasse kolida. Olin ka enne üksi hakkama saanud. Saaksin ka nüüd. Internetis surfates olen palju lugenud artikleid modellinduse kohta, aga nii ilus ma ka pole. Pöördusin ikkagi lapsehoidja ameti poole. Leidsin kuulutuse privaatsest kommuunist lapsehoidja kohta, kus tütar vaid mõne kuune. Saan hakkama. Saatsin kirja ja tuli jaatav vastus. Vastus selle kohta, et vestlusele minek. Kirjas ma ei maininud, et elan mõne tuhande kilomeetri kaugusel, sest siis oleks tulnud kindlasti eitav vastus. Sain aadressi ja hakkasin asju pakkima. Kunagi ei tea, mida kaasa pakkida, kui ei tea, mis mind seal ees ootab. Otsustasin kotti panna riided, mida kannaksin puhkusel.
Mul on maja järve ääres, ostetud pangalaenu eest, sest peale lahku minekut polnud raha, et päris oma kodu endale osta. Õhtusel ajal paadisillal istudes avaneb kaunis vaade, luiged ja pardid sulistavad vees, nagu oleks kevad. Õhtul ostsin internetist pileti Floridasse ja tegin ettevalmistusi kodunt lahkumiseks. Avades pudeli veini ja vaadates veel telekat, avastasin et minu lemmik näitleja naine sattus autoõnnetusse, ning väike beebi nüüd ilma emata. Hirmus ikka kuidas saatuse löögid niimoodi ka kuulsaid inimesi tabavad. Selle mõtega heitsin magama, ning uinudes oli peas ainult üks mõte. Mida peab nüüd mees tegema?
Hommikul ärkasin vara, juba poole 5 paiku oli uni läinud. Lennuajani oli 3 tundi aega. Panin riidesse ja läksin õue oma kohviga istuma. Keerutasin mõtteid peas, mis saab kui reis läheb kehvasti ja pean hakkama uuesti algusest peale. Kuid see mind ei heidutanud, parem värske algus, kui sama rutiine elu. Järsku oli juba aeg minekuks. Maja võtmed ema kätte ja mind ootas ees saatuslik retk troopilisse Floridasse.
No comments:
Post a Comment